Inimloomad

Reede õhtu on käes ja hommikune kurvameelsus on õnneks möödas.

Täna hommikul ei oleks tohtinud kurb olla, Veerpalu sai ju kulla. Aga meie alustasime päeva Charlotte'i äärelinnas ühes naiste varjupaigas. Perevägivald on siin suur probleem, nii nagu ka Eestis ja väga paljudes teistes riikides. Selles varjupaigas on kokku umbes 30 magamiskohta naistele ja lastele, kes on pidanud vägivaldse mehe tõttu kodust lahkuma. Aasta jooksul viibib seal umbes 400 naist/ema ja last.

See varjupaik asustati 1979. aastal ja kolmekümne aastaga on väga palju muutunud. Tol ajal oli kogukonna suhtumine hoopis teine. Siis ei teinud politsei muud, kui lahutas osapooled ära ja jättis hüvasti - sest kõik, mis toimus koduseinte vahel, oli perekonna siseasi. Täna suhtuvad paljud politseinikud perevägivalla probleemi mõistvamalt ja osavõtlikumalt.

Üks asi hämmastas mind siiski.

Ma olin kuulnud, et perevägivalda juhtub nii rikastes kui vaestes peredes - põhimõtteliselt, väga erinevates perekondades. Täna kuulsin esimest korda, et sageli on vägivalla toimepanijaks sõjaväelased, politseinikud ja - kirikuõpetajad!!! Inimesed, kes on harjunud omama autoriteeti ja võimu...

* * *

Meie härra Casablanca (Mohamed El Amine Moumine) rääkis seepeale ühe loo oma kodumaalt.

Marokos olevat üsna tavaline, et maakohtades elavad väikesed 10-12aastased tüdrukud meelitatakse kodust ära, lubades nende vanematele, et tüdrukud saavad linnas parema hariduse ja töökoha. Vanematele makstakse 50 dollarit. Tegelikult juhtub aga see, et tüdrukud pannakse linnas orjatööle (tasuta koristama jne). Varsti hakatakse neid seksuaalselt ära kasutama. Ja mis on Marokos kõige suurem patt? Kui alaealine tüdruk saab lapse. See tähendab, et temast öeldakse täiesti lahti. Vaadaku siis ise, kuidas hakkama saab...

Kõike seda kuuldes tekib vahel mõte, kui kummaline on inimloomus. Ja tegelikult olemegi me loomad, mitte inimesed.

Sest see on ju orjapidamine, ainult natuke teisel kujul kui vanasti.

Varjupaigast tagasi jalutades rääkisin juttu Josephine'iga, kes avas viis aastat tagasi Nigeerias esimese naiste varjupaiga. (Ta on muuseas ka Ashoka stipendiaat!) Josephine ütles, et tema tunneb samuti teinekord täielikku jõuetust. Aga samas vahetevahel paistab siiski ka valgust - kui sa saad kedagigi aidata, siis hea seegi. Kui Josephine'i ja temasarnaseid vapraid inimesi ei oleks, siis oleks kogu see lugu veel palju hullem...

* * *

Pärastlõunal oli meil kohtumine United Way esindajaga. Oi oi oi, sellest võiks ka väga pikalt kirjutada, aga ma praegu parem ei hakka.

* * *

Jõudsime tagasi hotelli ja ma mõtlesin, et kuna ilm on soe ja mõnus, võiks jalutama minna ja kuskil pargis raamatut lugeda. Charlotte'i linnajuhid ei ole muidugi parkidele eriti mõelnud. Kõndisin äärelinna poole, kuulasin armsa Norah Jones'i laule kuni leidsin kogemata ühe väikse jalkaplatsi.

Kaks venda, kes seal jalkat mängisid, võtsid mind lahkesti kampa. Järgmised tund aega, kuni hakkas juba hämaraks minema, jooksin seal paljajalu ringi nagu noor hirv! Nii mõnus.

Nüüd olen tagasi hotellis. Jalad on punased, meel on hea.