skip to main |
skip to sidebar
Pühapäeval jõudsime läänerannikule, Portlandi. See on mõnus ja roheline, umbes Tallinna suurune linn. Tõsi, kui kõiki äärelinnasid arvestada, siis elab siin 1.5 miljonit inimest.
Kesklinn tundub natuke Stockholmi sarnane, trammi ja bussiga saab kesklinna piirkonnas tasuta sõita (!), tänavatel on palju hübriidautosid (Toyota Priused, Honda Civicud). Esimene reklaam, mis ma telekast nägin, oli selline: mees küsis tänaval inimestelt, "mis on sinu ökoloogiline jalajälg?" Väga progressiivne!
Portlandis on ka USA kõige suurem raamatupood, Powell's, mis võtab enda alla terve kvartali! Siin on riiulitel kõrvuti nii uued kui kasutatud raamatud. Poe ühes tiivas on kohvik, kus inimesed mängivad malet, räägivad juttu, loevad raamatuid. Powell's on iga päev lahti kuni kella 23ni. Nüüd siis teate, kust mind leida.
Panen siia mõned pildid, mis ma olen viimaste päevade jooksul teinud.
Revital on vapper naine Iisraelist. Ma polegi temast nii palju juttu teinud. Igal juhul, ta mees ja pooleteiseaastane tütar tulid talle Portlandi vastu ja veedavad terve nädala meiega.
Powellsi raamatumaja kohvikus.
Täna kohtume jälle kohalike keskkonnaaktivistidega. Õhtul läheme vaatama korvpalli, Portland Trailblazers vs Los Angeles Lakers.
Eile nägin ühte autot, millele oli kleebitud kiri "Keep Portland Weird" :D.
Eile olime taaskord külas ühel tavalisel ameerika perekonnal.
Nad elavad Atlanta äärelinnas, ühekorruselises hallis majas. Uskumatu, aga kõikide tubade seinad olid värvitud hallides toonides. Pererahvas oli lahke. Nad pakkusid meile kana ja riisi, toit oli väga maitsev. Aga ma tahtsin edasi rääkida ühe täiesti uskumatu loo.
Meil tuli juttu sellest, et paljude USA ettevõtete klienditeenindus asub tegelikult Indias. Helistad tavalisel 1-800 numbril, aga tegelikult vastab kõnele keegi hindu, teisel pool maakera. Perenaine ütles selle peale, et tema on kuulnud, et tänapäeval käivad ka McDrive'is kõned India kaudu. Kui sa tellid endale hamburgeri ja friikartulid ja joogi, siis mikrofoni rääkides käib see kõne vahepeal Indias ja alles siis jõuab McDonaldsi töötajateni, kes selle toidu valmis teevad.
[ paus ]
Keegi ei öelnud selle peale mitte midagi..... Ma ei mäleta, millal ma viimati midagi nii uskumatut kuulsin. :D
Mees ütles, et sellise pintsaku saab osta New Yorgist. Cool. * * * Homme varahommikul lendame Atlantast edasi Portlandi, Oregoni. Meile öeldi, et seal hotellis ei ole netiühendust, nii et loetelu Ameerika veidrustest jääb ilmselt mõneks ajaks katki...
Martin Luther King Jr sündis Atlantas 1929. aastal. Tema parim sõber, valge kaupmehe poeg, elas otse üle tee Auburn Avenue'l. Kui Martin oli viieaastane, ütles tema parima sõbra ema talle, et ta ei tohi enam kunagi nende juurde mängima tulla, sest ta on mustanahaline.
Väiksed lapsed ei saa sellistest asjadest aru.
Samuti nagu nad ei saa aru, miks on joogikraanide juures sildid "white" ja "colored". Kas ühest kraanist tuleb tavaline vesi ja teisest värviline?
Me käisime paar päeva tagasi The King Center'is. Kuigi see keskus polegi teab kui suur, olin seal kokku vist üle viie tunni. Vaatasin muuseumis ringi, rääkisin inimestega juttu, käisin kirikus, kus töötasid pastorina mõlemad, nii isa kui poeg, vaatasin ringi nende sünnikodus, käisin Martin Luther juuniori ja tema abikaasa Coretta Scott Kingi haual.
Martin Luther King on mulle ammu olnud üks inspiratsiooniallikaid. Mind on alati vaimustanud tema vaprus, tarkus ja rahumeelsus. See on kindlasti üks põhjus, miks kogu see päev The King Centeris mulle nii palju mõju avaldas. Aga teine põhjus on ilmselt see, et seal muuseumis oli tohutult lahedaid audiovisuaalseid materjale, alates tema lapsepõlvest kuni tänapäevani välja.
King pidas oma kõige kuulsama kõne ("I have a dream") 1963. aastal Washington DCs, Lincolni memoriaali ees. Minu meelest on väga võimas ka see kõne, mille ta pidas üks päev enne oma atentaati 1968. aasta aprillis ("I've been to the mountaintop").
"Gandhi was inevitable. If humanity is to progress, Gandhi is inescapable. He lived, thought and acted, inspired by the vision of humanity evolving toward a world of peace and harmony. We may ignore him at our own risk." Martin Luther King, Jr.
Martin Luther King Jr'i haud, keset voolavat vett...
The King Centeris oli palju lapsi. Ühed tegid parasjagu pilti suure foto ees, kus on kujutatud terve trobikond Ku Klux Klani liikmeid. Tundus, et ega nad seda asja eriti tõsiselt võta, pigem rohkem naljaga pooleks.
Pärast ma rääkisin tund aega juttu ühe kutiga, kes töötas müüjana King Centeri poes. Tema arvates on noorte jaoks kõik see, mis seal muuseumis kujutatud, midagi eelajaloolist - midagi sellist, mis juhtus väga ammu ja millega tänapäeval ei ole enam midagi pistmist... Nojah, eks see vist on paratamatu. Aga ehk need asjad päriselt siiski ei unune...
Matkasellid on nüüd kaks ja pool nädalat Ameerikas ringi tuuritanud ja oma silmaga näinud, et siin teevad peaaegu kõik inimesed vabatahtlikku tööd! Ühest küljest on see uskumatu - teisalt aga loomulik, sest ameeriklasi on selles vaimus kasvatatud.
Üleeile, kui me tegime pool päeva tööd Atlanta Community Food Bank'is, oli seal koos meiega veel kümmekond vabatahtlikku - pisikest, 6-8aastast tüdrukut koos oma õpetajaga.
Atlanta toidupank kogub restoranidelt ja poodidelt kokku üleliigse toidukraami ja toimetab selle edasi rohkem kui 700 organisatsioonile (enamasti supiköökidele), kes püüavad Atlanta ümbruses abivajajaid aidata.
Esimeste vabatahtlike ülesanne oli suurematest kastidest toidukraami välja võtta ja pikkadele laudadele laiali laotada; järgmised kontrollisid pakendi peal realiseerimiskuupäeva; ülejärgmised sorteerisid 12 erinevasse kategooriasse (toit; kastmed; joogid; kommid; kohv & tee jne). Kõik need väiksed tüdrukud tegid tööd tohutu entusiasmi ja pühendumisega!
Aasta jooksul käib Atlanta toidupangas kokku 15,000 vabatahtlikku! Pooled neist tulevad vabatahtlikuks ainult ühe korra, aga ma jäin mõtlema, et see on siiski päris hea strateegia. Esiteks, et toidupanka siin kogukonnas paljudele inimestele tutvustada, ning teiseks, et tõsta inimeste teadlikkust sotsiaalprobleemidest. Kõigile vabatahtlikele - nii suurtele kui väikestele - näidati lühikest filmi Atlanta piirkonna kodututest ning selgitati erinevaid põhjuseid, miks inimesed peavad nälga kannatama.
Ma jäin mõtlema, et me võiks hakata Taaskasutuskeskuses Paide tänaval taas rohkem vabatahtlike abi kasutama. See aitaks taaskasutamise mõttelaadi levikule ilmselt päris hästi kaasa...
* * *
Hoopis kurvem teema aga on see, et hoolimata Atlanta toidupanga ja sadade teiste organisatsioonide ponnistustest on siin piirkonnas ikka üle 40 tuhande inimese, kes vajavad toiduabi.
Atlantas on 15 tuhat kodutut ja 400 supikööki!
Ja siis ma mõtlen, et mille paganaga kõik need sajad ja sajad organisatsioonid tegelevad, kes püüavad siin vaeseid inimesi aidata? Miks nende tegevusest ometi rohkem kasu ei ole? Paljud annavad vaestele süüa, aga vähesed tegelevad põhjustega, mille tõttu nad on näljas.
Tekib tunne, et mõnikord on vabatahtlike panus olulisem neile endile - neil on süda rahul, et nad on teinud midagi head - kui abivajajatele.
Paar päeva tagasi kohtusime Charlotte'i sotsiaalameti juhiga. Tema seisukoht oli, et mittetulundusühingute ja vabatahtlike võimuses ei ole vaesuse probleemi lahendada. Palju rohkem sõltub sellest, kuidas USA majandusel läheb (kui suur on tööpuudus jne). Nagu Bill Clinton ütles: It's the economy, stupid. Palju sõltub ka sellest, kuidas valitsus otsustab oma raha kasutada. Valitusel on alati rohkem raha kui mittetulundusühingutel. Mida George W Bush on teinud? Aasta-aastalt on ta vähendanud kulutusi sotsiaalprogrammidele ja haridusele. Igas linnas kohtame me inimesi, kes on tema pärast täiesti meeleheitel...
No moleste los ganzos. Ärge kiusake hanesid, neil on praegu pesitsusaeg ja nad ärrituvad kergesti.
Mõtlesin juba tükk aega tagasi hakata koostama loetelu Ameerika veidrustest. #1 Lennujaamaametnikel on õigus sinu kohvrid avada (need, mis sa oled check-in'is ära andnud), ilma et sa samal ajal kohal viibid. Neil on õigus ka su kohver lahti murda, kui sa oled selle lukustanud.
Kui me eile õhtul hotelli jõudsime, avastasin, et mu kohvrit on vahepeal ringi pakitud. Midagi kadunud ei ole, aga imelik tunne on sees. Tallinna lennujaamas käib see teisiti. Kaks nädalat tagasi, kui ma seda reisi alustasin, olin passikontrollist juba läbi tulnud, kui väljahääldist öeldi, et reisija Taevere tulgu infopunkti. Siis pidin passikontrollist tagurpidi läbi tulema, sest infopunkt on lennujaama välisukse juures. Falcki-naine kutsus mind tagumisse ruumi ja palus mul kohvri lahti teha. Nendes tekitas kahtlust mu termos. Mõistagi. Nüüd kannan seda termost seljakotis, mille ma lennukisse kaasa võtan. Nii ei oskagi arvata, mis siis Ameerika lennujaamaametnikele seekord kahtlane tundus.
Loetelu veidrustest jätkub teine kord (võibolla).
Esimese mulje põhjal on Atlanta rahvas sõbralikum, lahkem ja rahulikum kui põhjapoolsetes osariikides elavad inimesed. Ma tunnen end siin igal juhul palju kodusemalt kui Washingtonis.
Siin, Martin Luther Kingi kodulinnas ja Georgia osariigi pealinnas, elab 5 miljonit inimest. Enamus neist, umbes 60%, on mustanahalised. Ühe miljoni elaniku kohta olevat siin on kõige rohkem mustanahalisi miljonäre. Smooth.
* * *
Täna hommikul oli meil kohtumine MedShare'is. Nende kontseptsioon on väga lihtne. Erinevate regulatsioonide tõttu peavad USA haiglad igal aastal ära viskama meeletult palju vahendeid ja varustust, mida ei ole kordagi kasutatud, aga mis on täiesti korralikud. MedShare kogub need kokku ja toimetab haiglatele arengumaadesse.
Vabatahtlikud aitavad iga päev kogu seda meeletut hulka vahendeid sorteerida. Me tegime siis ka täna hommikupoolikul natuke tööd. Üks vanapapi, kes käib vabatahtlikuna igal kolmapäeval MedShare'is, rõõmustas ja ütles, et tema golfipartner on Eestist pärit. Ta olevat põgenenud Eestist 1941.
* * *
Siia lõppu veel paar Girl Power pilti Charlotte'ist.
Vasakult: Zahara (Singapurist), Josephine (Nigeeriast) ja Joy (Gaanast) on vääga vaprad naised. Ja gruuvi täis.
Joy, Zahara ja teistega saame uuesti kokku alles pühapäeval. Nad on praegu Minnesotas ja teine osa meie seltskonnast on Santa Fe's.
Järgmine nädal saab meie programm läänerannikul, Portlandis, otsa. Muuseas, Oregoni osariigis ei ole tulumaksu, nii et me saame kõik oma ostukire valla päästa.
Kui meile öeldi, et me läheme õhtust sööma tavalise ameerika perekonna juurde, siis ma muidugi kujutasin ette sellist düsfunktsionaalset peret nagu Simpsonid või Griffinid.
Tegelikult käisime Charlotte'i lähedal külas ühel Rita-nimelisel vanaproual, ja päris nii naljakas meil ei olnud, kui ma lootsin.
Rita elas varem New Yorgis, aga leseks jäädes kolis ta oma viie lapsega Põhja-Carolinasse. Nüüd on sellest juba üle 30 aasta möödas. Eile saime kokku ka ühega tema tütardest, kes töötab kohalikus sotsiaalametis juristina, ja ühega poegadest, kes on pangas turundusdirektor.
Veel olid külas Rita perekonnatuttavad: vanahärra ja -proua, kellel on üheksa last ja perefirma, kus kõik lapsed tänaseni töötavad. Meie seltskonnast olid Amine, Tarek, Haider, Marta ja mina.
Nalja sai ka, muidugi tänu Haiderile. Meil tuli juttu suitsetamisest ja keegi küsis, kuidas Iraagis sellega lood on. Haider ütles, et seal on nii palju suitsetajaid, et nad saastavad õhku rohkem kui kõik tehased kokku! Neil on telekas sellised reklaamid, kus räägitakse suitsetamise positiivsetest külgedest. Ühe reklaami idee on see, et kuna suitsetajad köhivad öösiti, siis vargad kuulevad köhimist ja ei julge tulla. Teine reklaam on selline: kuna suitsetaja hingeldab ja öösel magades tema rind kõigub üles-alla, siis ta saab lihtsamini väikest last magama kussutada.
1930ndatel olevat Ameerikas olnud sellise sõnumiga reklaamid, et 9 arsti 10st soovitavad suitsetada Camelit. :D
Sattusime eile õhtul Haideriga sellesse baari, kus Charlotte'i noored ja ilusad ameeriklased on harjunud käima. Aga me jõudsime sinna umbes 20 aastat hiljem...
Kõik oli väga naljakas: keskealised ja vanemad valged ameerika naised, kes on end riietanud nagu keskkoolitüdrukud; kiilanevad, vuntsidega ameerika mehed; pikkade juustega vanad ameerika mehed; ja vananev raju bluusistaar poolkatkise kitarriga :D.
Vananemine iseenesest on ju lahe. Kummaline aga on see, kui sa oled 50aastane ja üritad ikka veel välja näha ja käituda keskkoolitüdruku või -poisina...
Kõigi nende valgete ameeriklaste ja kogu selle möllu keskel: Haider, ainuke iraaklane, ja mina, ülivõimsalt kõige noorem inimene selles baaris. Tõsi, lisaks valgetele ameeriklastele tuli sinna hiljem ka kolm jaapanlast ja kolm neegrit.
Me istusime ja naersime umbes poolteist tundi :D. Siis tüdinesime ära, helistasime hotelli ja meile saadeti väike buss järgi (vaat, kui mugavalt siin on asjad korraldatud!).
Mort, meie bussijuht, küsis siis, kuidas meile meeldis. Üks härra ja proua tulid meiega koos sellest baarist bussi peale - nende arvates oli ikka väga lahe. Meie Haideriga ainult naersime...
Aga Haideriga oli tore juttu rääkida, ta on vahva. Muuseas sain teada, et tal on kuus last - neli tüdrukut ja kaks poissi. Tubli mees!
Reede õhtu on käes ja hommikune kurvameelsus on õnneks möödas.
Täna hommikul ei oleks tohtinud kurb olla, Veerpalu sai ju kulla. Aga meie alustasime päeva Charlotte'i äärelinnas ühes naiste varjupaigas. Perevägivald on siin suur probleem, nii nagu ka Eestis ja väga paljudes teistes riikides. Selles varjupaigas on kokku umbes 30 magamiskohta naistele ja lastele, kes on pidanud vägivaldse mehe tõttu kodust lahkuma. Aasta jooksul viibib seal umbes 400 naist/ema ja last.
See varjupaik asustati 1979. aastal ja kolmekümne aastaga on väga palju muutunud. Tol ajal oli kogukonna suhtumine hoopis teine. Siis ei teinud politsei muud, kui lahutas osapooled ära ja jättis hüvasti - sest kõik, mis toimus koduseinte vahel, oli perekonna siseasi. Täna suhtuvad paljud politseinikud perevägivalla probleemi mõistvamalt ja osavõtlikumalt.
Üks asi hämmastas mind siiski.
Ma olin kuulnud, et perevägivalda juhtub nii rikastes kui vaestes peredes - põhimõtteliselt, väga erinevates perekondades. Täna kuulsin esimest korda, et sageli on vägivalla toimepanijaks sõjaväelased, politseinikud ja - kirikuõpetajad!!! Inimesed, kes on harjunud omama autoriteeti ja võimu...
* * *
Meie härra Casablanca (Mohamed El Amine Moumine) rääkis seepeale ühe loo oma kodumaalt.
Marokos olevat üsna tavaline, et maakohtades elavad väikesed 10-12aastased tüdrukud meelitatakse kodust ära, lubades nende vanematele, et tüdrukud saavad linnas parema hariduse ja töökoha. Vanematele makstakse 50 dollarit. Tegelikult juhtub aga see, et tüdrukud pannakse linnas orjatööle (tasuta koristama jne). Varsti hakatakse neid seksuaalselt ära kasutama. Ja mis on Marokos kõige suurem patt? Kui alaealine tüdruk saab lapse. See tähendab, et temast öeldakse täiesti lahti. Vaadaku siis ise, kuidas hakkama saab...
Kõike seda kuuldes tekib vahel mõte, kui kummaline on inimloomus. Ja tegelikult olemegi me loomad, mitte inimesed.
Sest see on ju orjapidamine, ainult natuke teisel kujul kui vanasti.
Varjupaigast tagasi jalutades rääkisin juttu Josephine'iga, kes avas viis aastat tagasi Nigeerias esimese naiste varjupaiga. (Ta on muuseas ka Ashoka stipendiaat!) Josephine ütles, et tema tunneb samuti teinekord täielikku jõuetust. Aga samas vahetevahel paistab siiski ka valgust - kui sa saad kedagigi aidata, siis hea seegi. Kui Josephine'i ja temasarnaseid vapraid inimesi ei oleks, siis oleks kogu see lugu veel palju hullem...
* * *
Pärastlõunal oli meil kohtumine United Way esindajaga. Oi oi oi, sellest võiks ka väga pikalt kirjutada, aga ma praegu parem ei hakka.
* * *
Jõudsime tagasi hotelli ja ma mõtlesin, et kuna ilm on soe ja mõnus, võiks jalutama minna ja kuskil pargis raamatut lugeda. Charlotte'i linnajuhid ei ole muidugi parkidele eriti mõelnud. Kõndisin äärelinna poole, kuulasin armsa Norah Jones'i laule kuni leidsin kogemata ühe väikse jalkaplatsi.
Kaks venda, kes seal jalkat mängisid, võtsid mind lahkesti kampa. Järgmised tund aega, kuni hakkas juba hämaraks minema, jooksin seal paljajalu ringi nagu noor hirv! Nii mõnus.
Nüüd olen tagasi hotellis. Jalad on punased, meel on hea.
Enamus mu postitustest venivad liiga pikaks. Paus. 
Nädal aega Washingtonis sai sutsti läbi. Täna hommikul lendasime edasi Charlotte'i, Põhja-Carolinasse. Siin tundub olevat pisut soojem ja inimesed on natuke leebemad, mitte nii tähtsad kui pealinnas.
Boonusena sain endale nüüd ka toakaaslase. Tarek on tuneeslane, väga lahke ja sõbralik. Inglise keelt räägib vähem kui prantsuse keelt, aga nii vast ongi lõbusam.
Haidir, Sahar ja Tarek (paremal)
Täna on olnud mõnus ja rahulik päev. Käisin pärastlõunal ujumas ja leidsin basseini põhjast oma hotellitoa võtme! (Pärast seda, kui olin ta sinna ära kaotanud.)
* * *
Tegelikult tahtsin hoopis jagada oma eilseid elamusi. Käisin külas DC Central Kitchenis, millest ma paar päeva tagasi siin juba kirjutasin.
DCCK asub 2. ja E tänava nurgal, tohutu suure kodutute varjupaiga keldrikorrusel. Sissepääs on maja tagant, autoparkla nurgast. Parkla on täis vanu romusid.
Kui ma kohale jõudsin, polnud näha ei Robertit ega Elizabethi, kellega ma paar päeva tagasi olin kohtunud. Aga kõik need teised inimesed, keda ma polnud kunagi varem näinud, võtsid mind nii sõbralikult vastu! Mulle pakuti kohe lõunat, mille DCCK koolitusprogrammis osalejad olid äsja valmistanud. Üks tõi mulle lasagnet, salatit ja küüslaugumaitselise saia. Teine tõi söögi kõrvale vett.
Ma tänasin neid hea toidu eest ja nad olid silmnähtavalt rahul! :)
Kummaline mõelda, et kõik selles programmis osalejad - poisid, tüdrukud, mehed naised - on praegu sisuliselt kodutud. Nad elavad varjupaikades või ajutistes sotsiaalkorterites. 90% (!) neist on olnud hiljuti alkoholi- või uimastisõltuvuses.
Ometi on nad kõik nii lahked ja sõbralikud.
Ja usinad!
Ma olin nendega koos ühes pärastlõunases tunnis, mille pealkiri oli "Juurviljad" :D. Seda viis läbi üks peakokk, kelle nime ma enam ei mäleta, aga ta oli ühest Washingtoni uhkest restoranist. Kõigil õpilastel olid väiksed märkmikud köögis kaasas ja siis nad sinna pidevalt kribasid midagi...
Juurviljatunni õpetaja ja DCCK õpilased
Siis tuli ka Robert kohale ja saime juttu edasi rääkida - ikka maailma muutmisest ja kodututest ja Kaliforniast :). Istusime tema "büroos", mis on umbes 4 ruutmeetrit suur tuba, otse välisukse kõrval. Väga glamuurne.
Me jõudsime Robertiga paljudest asjadest rääkida, aga siinkohal tahaks ühe idee edasi anda. Mis on DCCK koolitusprogrammi edu võti? Nad teevad väga tihedat koostööd Washingtoni restoranidega, mistõttu nad teavad hästi, milliste oskuste ja omadustega töötajaid parasjagu vaja on. Tänu sellele oskavad nad oma õpilasi päris hästi ette valmistada ja tänu sellele leiavad peaaegu kõik programmi lõpetajad endale ka töökoha. Võimas!
Ei ole vaja tingimata ehitada 8 miljoni dollari eest uut ja uhket maja (nagu me nägime Food & Friends'is mõned päevad tagasi). Robert ja ta kaaslased teevad suuri tegusid kodutute varjupaiga keldris. Tundub, et nad on väga rahul.
Ameerika indiaanlased olid kunagi terved, võimsad ja tugevad, nii vaimult kui kehalt. Aastatega on palju muutunud. Võitlused valge mehega, võitlused teiste indiaani hõimudega, haigused, halvad toitumisharjumused, lõputu teleka ees istumine - aja jooksul on need viinud jõu ja sitkuse.
Täna lugesin Ameerika indiaanlaste muuseumis, et Arizonas ja Mehhiko põhjaosas elava Tohono O'odhami hõimu liikmed võtsid ette 240miilise jalgsimatka läbi kõrbe - selleks, juhtida oma kogukonnas tähelepanu suhkruhaiguse põhjustele. Kes oleks osanud seda ette näha...
See on vaid üks killuke ameerika indiaanlaste kurvast saatusest.
Aga kellel vähegi võimalik Ameerika indiaanlaste muuseumit Washingtonis külastada, siis soovitan seda igal juhul teha. See muusem on vapustav, ilus ja kurb. Juba hoone arhitektuur on ainulaadne. Terves majas ei ole mitte ühtegi nurka - puhuv tuul ja voolav vesi on kõik teravad nurgad kaasa viinud...
Muuseas, suure osa indiaanlaste käsitööst, mis on selles muuseumis vaatamiseks välja pandud, kogus 20. sajandi alguses kokku üks investeerimispankur, kelle pärisnime ma enam ei mäleta, aga keda indiaanlased hakkasid kutsuma Tolmuimejaks. Sest ta olevat ostnud kokku kõikvõimalikku indiaani kunsti - kõike, mis ette jäi. Vähemalt nii rääkis meie giid, pisike, sümpaatne Boliivia indaanlane.
Lisan siia lõppu veel pildi oma sõbrast Rupertist, kes on Tohono O'odhami hõimu üks vaimseid juhte ja medicine man. Käisime möödunud aasta sügisel koos Arizonas matkamas. Siin on foto Rupertist Grand Canyoni taustal.
Vaimustumine on see, mis annab jõudu ja tiivustab uutele, suurtele tegudele!
Täna oli vaimustav kohtumine Jerry Hauseriga, kes töötas aastaid Teach for America juhina (ning töötab nüüd Advocacy Institute'is).
Teach for America meelitab USA parimaid ülikoolilõpetajaid töötama kaks aastat Ameerika vaesemates keskkoolides.
Eesmärk on luua kõige vaesemates piirkondades elavatele noortele võimalus paremat haridust omandada. Teine, pikema aja eesmärk, on kujundada välja uus põlvkond liidreid, kes töötavad edaspidi selle nimel (hariduse valdkonnas või mujal), et kõigil lastel oleks elus võrdsed võimalused edasi jõuda.
Programmis osaleb praegu 3500 noort ja rohkem kui 1000 kooli.
Jerry Hauser ütleb, et Teach for America edu aluseks on olnud:
1) Õpetaja elukutse muutmine hinnatuks. Suur osa kõige andekamatest ülikoolilõpetajatest lähevad USAs (nagu Eestiski) tööle pankurite või advokaatidena. Töö õpetajana ei ole kuigi paljudele atraktiivne karjäärivalik. Teach for America esimene ülesanne oli viia läbi suurejooneline brandingutöö, et muuta õpetajana töötamine austusväärseks ja hinnatud tegevuseks.
Oluline oli apelleerida noorte idalismile ning soovile teha midagi tähendusrikast - ning ühtlasi veenda, et kaks aastat õpetajana töötamist nende jaoks mingite võimaluste käestlaskmist! Neid oli vaja veenda, et nad saavad ka kaks aastat hiljem pankuriks või advokaadiks minna, ning et nende tulevane tööandja hindab õpetajana töötamise kogemust. (Muuseas, Teach for America sõlmis kokkuleppe mitmete ülikoolide ja suurettevõtetega, kes andsid noortele nõusoleku magistrikursuse alustamise või tööleasumisega kaks aastat viivitada.)
2) Sobivate isikuomadustega inimeste väljavalimine. Esimene ülesanne oli tekitada kõige andekamate ülikoolilõpetajate hulgas võimalikult suur konkurss Teach for America kohtadele. Tekitades mulje, et see programm on väga selektiivne, ning et see ei ole igaühe jaoks (mis on tõsi), siis seeläbi õnnestus tekitada paljudes noortes huvi asja vastu.
Milliseid isikuomadusi kandidaatide seas otsiti? Jerry sõnul ei olnud eesmärk välja valida kõige targemaid ülikoolilõpetajaid, vaid neid, kellel on kõige rohkem sädet, et teisi inimesi sütitada, ning püsivust, et probleemidele mitte alla vanduda, vaid et neid püüda lahendada. Kellele pakub huvi, võib lugeda kirjeldust, milliseid inimesi Teach for America oma programmi ootab. (Ja veel ühte huvitavat artiklit McKinsey Quarterly's, mille Jerry kunagi ise kirjutas.)
* * *
Muuseas, alates 2001. aastast toimib sarnase ideega programm (Teach First) ka Inglismaal.
Igal aastal võib Eesti ajalehtedest lugeda, et umbes 10% õpilastest jättis jälle põhikooli pooleli. Huvitav, kas selline asi võiks ka Eestis õnnestuda?!
Meie seltskonna kõige suurem naljanina on Haidir. Ta on iraaklane, 38aastane ja töötab Iraagi Kultuurikeskuse juhatajana.
Üks tema toredatest, lapsikutest naljadest: üleeile tõi ta meie bussi suure lumepalli. Alguses hoidis seda enda käes, aga siis kui see hakkas juba sulama, andis selle Karu hoida. (Karu on selline tagasihoidlik, ei julenud ära öelda ka - ja lumega ringi käies on ta seni pisut kohmetu.) Kümme minutit hiljem tahtis Haidir lumepalli endale tagasi saada. Karu ütles, et see on kadunud. Sulas ära. Aga ma ju usaldasin selle sinu kätte! Ma tahan, et sa annaksid selle mulle kohe tagasi! Karu ei osanud midagi teha ega öelda. Ja Haidir muudkui ajas oma joru...
Nii lapsik ja selles hetkes oli see nii naljakas!
Eile käisime Liibanoni restoranis lõunat söömas. Tee peal rääkisime Haidiriga juttu - Iraagist, ameeriklastest, sõjast ja muust.
Haidir on ameeriklastele tänulik, et nad aitasid Saddami rezhiimi kukutada. Tema arvates oleks see katastroof, kui USA väed praegu Iraagist minema läheksid. Nad peaksid jääma veel vähemalt 5 aastaks korda tagama, muidu vallandub täielik kaos.
Teisipäeval, kui ma Washingtoni jõudsin, olid Ameerika lipud pooles mastis. Musta nahkmantliga mees, kes mind lennujaamast oma vanas punases Lincolnis hotelli tõi, ütles, et leinatakse Coretta Scott Kingi.
Pärast Martin Luther King Jr'i surma 1968. aastal kujunes Coretta üheks Ameerika silmapaistvamaks naisliidriks, kandes edasi oma abikaasa unistust, ideaale ja väärtusi.
* * *
Eile õhtul sain tuttavaks Robert Eggeriga, kes on DC Central Kitchen'i asutaja ja vaimustav inimene! Ma olin Urmolt tema kohta nii palju kuulnud, ka ta raamatut lugenud, ning meie esimest kohtumist väga oodanud. Rääkisime kolm tundi kodututest, rokkmuusikast, Californiast, Martin Luther Kingist, Mahatma Gandhist ja sellest, kuidas maailma muuta :D.
DC Central Kitchen korjab ümberkaudsetelt restoranidelt kokku üleliigse toitu ja valmistab kodututele 4,000 toiduportsjonit päevas. Paljud DCCK töötajad on ise varem elanud tänaval - või vangis.
Nad on läbinud 12nädalase koolitusprogrammi, mille eesmärk on valmistada neid ette tööks DCCK's või mujal. 2004. aastal osales koolituses 78 inimest, kellest 56 sai programmi edukalt lõpetatud. Seitsme aasta jooksul on 91% lõpetajatest leidnud endale töö. Kolm neljandikku neist on ka kuus kuud hiljem tööl.
Tänase Washington Post'i esiküljel on artikkel DCCK'st: A Hand Up In a D.C. System Full of Letdowns. (Eesti ajakirjandusele mõeldes on huvitav märkida, et autor Neil Irwin valmistas seda artikliseeriat ette aasta aega.)
* * *
Martin Luther King muutis maailma tänu sellele, et ta suutis miljonid vaesed inimesed oma selja taha koondada. Selles peitus tohutu jõud.
Kui üks inimene oleks jätnud bussipileti ostmata, siis bussikompanii poleks seda tähele pannud. Kui aga miljon inimest läheb tööle jala, naabritega autot jagades või kasvõi muula seljas, siis üsna varsti hakkab bussifirma muretsema.
Üksinda on inimene nõrk, miljon inimest koos on tugevad.
Kõik muulade selga!
Kui Kristina Torinos suuri tegusid tegi, oli meil siin sügav öö. Hommikul ärgates olime kõik lume all. Aga nüüd on pärastlõuna käes ja tundub, et selleks korraks on Washingtonis talv jälle läbi. Paarkümmend sentimeetrit lund sulab ruttu.
Eile õhtul käisime Poncho Sanchezi kontserdil. Kongabongod ja kuuba rütmid ja kogu see orkester oli väga vahva, jalgadesse tuli jälle see vana tantsupisik. Aga kuna kontsert toimus Estonia kontserdisaalis, siis inimesed suurt midagi muud ei teinud, kui ainult liigutasid end oma toolidel, niimoodi siivsalt, rütmiga koos.
Kontserdilt tagasi tulles pidasime maha korraliku lumesõja. Ehhee, Karu on 33aastane ja see oli tema elu esimene lumesõda :))
Laupäeva hommik, Washington on looduskatastroofi ootuses. Ilmateade ütleb, et õhtul hakkab sadama lund! Esialgu tibab ainult vihma, eks näis, mis õhtupoole saab.
Tänase hommiku veetsime vabatahtlikena toitu pakkides.
Food & Friends valmistab toitu rohkem kui tuhandele inimesele, kes on väga haiged ja kes ei pääse ise kodust välja. Enamikul neist on HIV/AIDS. Enamikul ei ole pereliikmeid, sugulasi ega sõpru, kes nende eest hoolitseks.
Nende keskmine sissetulek on umbes kümme korda väiksem kui keskmine palk USAs. F&F poolt valmistatud värske ja soe toit on neile tasuta.
Kuuel päeval nädalas käivad vabatahtlikud toitu valmistamas, pakkimas ja klientidele kohale toimetamas. Vabatahtlikud töötavad keskmiselt 2 tundi nädalas: mõni esmaspäeva hommikul kell 6-8, teine laupäeva õhtul kell 18-20. Pühapäev on puhkamiseks.
Siin pildil olen koos oma bossiga. Tema on Brandon, 20aastane.
Brandon on Food & Friends'i kõige noorem töötaja, aga ilma kahtluseta on ta ka neist üks lahedamaid.
Food & Friends:
* 48 töötajat
* 5 kokka
* Vabatahtlikke igal nädalal 450
* Aktiivseid vabatahtlikke kokku 2500
* Eelarve 6.5 miljonit dollarit aastas
* Suurema osa sissetulekutest moodustavad inimeste ja ettevõtete annetused
Siin on minu paariline, kellega ma täna koos töötasin. Tema on üks neist 15 inimesest, kes meie koolitusprogrammis osaleb. Ta nimi on Karuppiah Palaniandy ehk nagu teda lühemalt kutsutakse, Karu.
Malaisia Karu, võrk peas
Tänane hommik oli väga lahe! :)
Tervisi Tauno Toidule!
Täna hommikul oli mul rõõmus kohtumine mehega, kes on üle 30 aasta töötanud selle nimel, et kodutuid aidata. Tema nimi on Michael Stoops, ta on praegu National Coalition for the Homeless (NCH) direktor.
Mike on ise tänaval elanud. Ta ütleb, et talle meeldib kodutute seltskonnas isegi rohkem olla, kui "kõigi teiega" :). Politsei on teda aastate jooksul üle 50 korra arreteerinud (paljudes USA linnades on kerjamine ja tänaval magamine keelatud).
Ka mitmed teised NCH töötajad on endised kodutud. NCH on erinevaid valitsusasutusi mitukümmend korda kohtusse kaevanud - ja alati võitnud, välja arvatud ühe korra. Seda huvitavam oli Mike'i käest kuulda, et oluline osa tema organisatsiooni rahastusest tuleb ikka USA valitsuselt!
Mike on imetlusväärne inimene.
Uskumatu, et ta endiselt jaksab seda tööd teha. Ta alustas kolmkümmend aastat tagasi ja võiks ju küsida, et mis on selle ajaga muutunud? USAs on täna 3.5 miljonit (!) kodutut. Sajad ja sajad organisatsioonid püüavad kodutuid aidata, aga probeem ei kao kuhugi.
Tohutult palju sõltub ootustest.
Mike ütleb, et tema enda ootused on aja jooksul väga palju muutunud. Praeguseks on ta selgelt sõnastanud eesmärgi lahendada kodutuse probleem. Kõlab pisut uskumatult, aga ka George W Bush olevat sama välja öelnud. Väidetavalt tehakse tööd 10-aasta pikkuse strateegiaga, et kodutuse probleem lahendada.
Aga see tähendab, et ei piisa kodututele supi või riiete jagamisest, nagu enamus organisatsioone täna teevad. Tuleb tegelda ka kodutuse sügavamate põhjustega: sotsiaalne tõrjutus, vähene eneseusk, vähe motivatsiooni, et oma elu parandada jne jne.
Ma imetlen kõiki neid inimesi, kes aitavad koduta inimestele luua võimalusi tööd teha ja endale elatist teenida. Üks näide. Ka Washingtonis on olemas ajaleht, mida müüakse ainult tänaval ja mida müüvad kodutud. Ma ostsin Street Sense'i paar päeva tagasi.
Ja siin fotol on Street Sense'i üks müüjatest, Aaron:
Mõned faktid kodutusest USAs:
* Väga paljud kodutud töötavad 7 päeva nädalas, peaaegu 365 päeva aastas, aga ei suuda sellegipoolest endale püsivat eluaset muretseda
* Selleks, et 3-4 liikmeline pere võiks Washingtoni lähedal kodu omada, peavad nende sissetulekud olema ca 60,000 dollarit aastas
* 60% Washingtoni kodututest toetavad demokraate, aga tervelt 20% vabariiklasi ja 20% sõltumatuid kandidaate
Kui uhke, kui põnev, kui veider... Olen olnud kaks ja pool päeva Washingtonis, USA valitsuse külalisena siin kõigi võimaluste maal!
Pool-kogemata sattusin siia, osalema koolitusprogrammis, kus on peamiseks teemaks vabatahtlikkus. Meie seltskonnas on 15 inimest, mitmest ilmakaarest - Marokost, Egiptusest, Jordaaniast, Iraagist, Indiast, Malaisiast, Singapurist, Ida-Saksamaalt, Tshehhist, Slovakkiast, Eestist jne. Ei tea, mis neid riike USA valitsuse silmis ühendab...
Aga mulle meeldib siin. Eelkõige meeldivad inimesed. Nagu näiteks AK, pikema nimega Aureliuskyrham Nongkynrh. AK elab Shillongis, Kirde-Indias, mida ühendab ülejäänud Indiaga kümnekilomeetrine maalapp, nad kutsuvad seda kanakaelaks. Lahutab aga keel (Shillongis on oma grammatiska ja sõnavaraga keel), usk (enamus inimesi on seal kristlased), toit (ka lehmaliha tohib rahuliku südamega süüa) ja vist veel palju muud.
Kui minul kulus umbes 17 tundi, et Pelgulinnast siia Washingtoni jõuda, siis AK'l võttis teekond kodust siia aega umbes nädal aega. Kõigepealt neli tundi taksosõitu Shillongist lähemasse suurlinna. Sealt lennukiga Kalkutasse, siis Delhisse, kus läks 5 päeva dokumentide vormistamise peale. Sealt Londonisse ja lõpuks Washingtoni.
AK on tore inimene. Ta on väga lahke ja sõbralik, seepärast ta mulle vist meeldibki.
Täna olid meil koolitusprogrammi esimesed loengud.
Jordan Harding, Aleksander Einselni sõber, kes töötas 16 aastat Washingtoni lähedal ühes väiksemas paigas linnapeana ja kes on huvitaval kombel ka Tallinna ja Tartu ülikoolides õppejõuna töötanud, rääkis meile, et:
* Möödunud aastal läks USAs 1,6 miljonit inimest pankrotti
* Kokku oli eraisikute krediitkaardivõlg 780 miljonit dollarit
* Linnad kuuluvad USAs osariikidele ja linnaõiguste äravõtmine on sama lihtne nagu õiguste andminegi - ning seda juhtub!
* Kokku on USAs 19 tuhat linna
* Kõige väiksemas linnas elab 3 inimest
Andy King, Points of Light Foundation'ist, tuletas meile meelde, et:
* Suurem osa täiskasvanutest, kes on kõige aktiivsemad vabatahtlikud, on saanud oma esimese kogemuse juba lapsepõlves või kooliajal
* Peamine põhjus, miks inimesed vabatahtlikuks tulevad, on see, et "neil paluti tulla"
* Need, kes vabatahtlikuna ei tegutse, toovad peamiste põhjustena välja (1) ajapuuduse ja (2) keegi ei ole neid palunud
* PoL Fondi arvates on väga paljude sotsiaalsete probleemide põhjuseks "disconnect" - see, kui inimesed on teineteisest lahutatud. Milline on lahendus? "Connect", inimeste kokkutoomine. Vabatahtlik tegevus on üks hea võimalus.
Niisiis, kõigi võimaluste maa... Kui palju ma olen jõudnud kõigist võimalustest ära kasutada? Vist umbes viis.
Neli nädalat on veel aega.
* * *
Siia lõppu veel üks pilt Valge Maja eest. Elagu protestivaim!
Revital on vapper naine Iisraelist. Ma polegi temast nii palju juttu teinud. Igal juhul, ta mees ja pooleteiseaastane tütar tulid talle Portlandi vastu ja veedavad terve nädala meiega.
Powellsi raamatumaja kohvikus.
