skip to main |
skip to sidebar
Pühapäeval jõudsime läänerannikule, Portlandi. See on mõnus ja roheline, umbes Tallinna suurune linn. Tõsi, kui kõiki äärelinnasid arvestada, siis elab siin 1.5 miljonit inimest.
Kesklinn tundub natuke Stockholmi sarnane, trammi ja bussiga saab kesklinna piirkonnas tasuta sõita (!), tänavatel on palju hübriidautosid (Toyota Priused, Honda Civicud). Esimene reklaam, mis ma telekast nägin, oli selline: mees küsis tänaval inimestelt, "mis on sinu ökoloogiline jalajälg?" Väga progressiivne!
Portlandis on ka USA kõige suurem raamatupood, Powell's, mis võtab enda alla terve kvartali! Siin on riiulitel kõrvuti nii uued kui kasutatud raamatud. Poe ühes tiivas on kohvik, kus inimesed mängivad malet, räägivad juttu, loevad raamatuid. Powell's on iga päev lahti kuni kella 23ni. Nüüd siis teate, kust mind leida.
Panen siia mõned pildid, mis ma olen viimaste päevade jooksul teinud.
Revital on vapper naine Iisraelist. Ma polegi temast nii palju juttu teinud. Igal juhul, ta mees ja pooleteiseaastane tütar tulid talle Portlandi vastu ja veedavad terve nädala meiega.
Powellsi raamatumaja kohvikus.
Täna kohtume jälle kohalike keskkonnaaktivistidega. Õhtul läheme vaatama korvpalli, Portland Trailblazers vs Los Angeles Lakers.
Eile nägin ühte autot, millele oli kleebitud kiri "Keep Portland Weird" :D.
Eile olime taaskord külas ühel tavalisel ameerika perekonnal.
Nad elavad Atlanta äärelinnas, ühekorruselises hallis majas. Uskumatu, aga kõikide tubade seinad olid värvitud hallides toonides. Pererahvas oli lahke. Nad pakkusid meile kana ja riisi, toit oli väga maitsev. Aga ma tahtsin edasi rääkida ühe täiesti uskumatu loo.
Meil tuli juttu sellest, et paljude USA ettevõtete klienditeenindus asub tegelikult Indias. Helistad tavalisel 1-800 numbril, aga tegelikult vastab kõnele keegi hindu, teisel pool maakera. Perenaine ütles selle peale, et tema on kuulnud, et tänapäeval käivad ka McDrive'is kõned India kaudu. Kui sa tellid endale hamburgeri ja friikartulid ja joogi, siis mikrofoni rääkides käib see kõne vahepeal Indias ja alles siis jõuab McDonaldsi töötajateni, kes selle toidu valmis teevad.
[ paus ]
Keegi ei öelnud selle peale mitte midagi..... Ma ei mäleta, millal ma viimati midagi nii uskumatut kuulsin. :D
Mees ütles, et sellise pintsaku saab osta New Yorgist. Cool. * * * Homme varahommikul lendame Atlantast edasi Portlandi, Oregoni. Meile öeldi, et seal hotellis ei ole netiühendust, nii et loetelu Ameerika veidrustest jääb ilmselt mõneks ajaks katki...
Martin Luther King Jr sündis Atlantas 1929. aastal. Tema parim sõber, valge kaupmehe poeg, elas otse üle tee Auburn Avenue'l. Kui Martin oli viieaastane, ütles tema parima sõbra ema talle, et ta ei tohi enam kunagi nende juurde mängima tulla, sest ta on mustanahaline.
Väiksed lapsed ei saa sellistest asjadest aru.
Samuti nagu nad ei saa aru, miks on joogikraanide juures sildid "white" ja "colored". Kas ühest kraanist tuleb tavaline vesi ja teisest värviline?
Me käisime paar päeva tagasi The King Center'is. Kuigi see keskus polegi teab kui suur, olin seal kokku vist üle viie tunni. Vaatasin muuseumis ringi, rääkisin inimestega juttu, käisin kirikus, kus töötasid pastorina mõlemad, nii isa kui poeg, vaatasin ringi nende sünnikodus, käisin Martin Luther juuniori ja tema abikaasa Coretta Scott Kingi haual.
Martin Luther King on mulle ammu olnud üks inspiratsiooniallikaid. Mind on alati vaimustanud tema vaprus, tarkus ja rahumeelsus. See on kindlasti üks põhjus, miks kogu see päev The King Centeris mulle nii palju mõju avaldas. Aga teine põhjus on ilmselt see, et seal muuseumis oli tohutult lahedaid audiovisuaalseid materjale, alates tema lapsepõlvest kuni tänapäevani välja.
King pidas oma kõige kuulsama kõne ("I have a dream") 1963. aastal Washington DCs, Lincolni memoriaali ees. Minu meelest on väga võimas ka see kõne, mille ta pidas üks päev enne oma atentaati 1968. aasta aprillis ("I've been to the mountaintop").
"Gandhi was inevitable. If humanity is to progress, Gandhi is inescapable. He lived, thought and acted, inspired by the vision of humanity evolving toward a world of peace and harmony. We may ignore him at our own risk." Martin Luther King, Jr.
Martin Luther King Jr'i haud, keset voolavat vett...
The King Centeris oli palju lapsi. Ühed tegid parasjagu pilti suure foto ees, kus on kujutatud terve trobikond Ku Klux Klani liikmeid. Tundus, et ega nad seda asja eriti tõsiselt võta, pigem rohkem naljaga pooleks.
Pärast ma rääkisin tund aega juttu ühe kutiga, kes töötas müüjana King Centeri poes. Tema arvates on noorte jaoks kõik see, mis seal muuseumis kujutatud, midagi eelajaloolist - midagi sellist, mis juhtus väga ammu ja millega tänapäeval ei ole enam midagi pistmist... Nojah, eks see vist on paratamatu. Aga ehk need asjad päriselt siiski ei unune...
Matkasellid on nüüd kaks ja pool nädalat Ameerikas ringi tuuritanud ja oma silmaga näinud, et siin teevad peaaegu kõik inimesed vabatahtlikku tööd! Ühest küljest on see uskumatu - teisalt aga loomulik, sest ameeriklasi on selles vaimus kasvatatud.
Üleeile, kui me tegime pool päeva tööd Atlanta Community Food Bank'is, oli seal koos meiega veel kümmekond vabatahtlikku - pisikest, 6-8aastast tüdrukut koos oma õpetajaga.
Atlanta toidupank kogub restoranidelt ja poodidelt kokku üleliigse toidukraami ja toimetab selle edasi rohkem kui 700 organisatsioonile (enamasti supiköökidele), kes püüavad Atlanta ümbruses abivajajaid aidata.
Esimeste vabatahtlike ülesanne oli suurematest kastidest toidukraami välja võtta ja pikkadele laudadele laiali laotada; järgmised kontrollisid pakendi peal realiseerimiskuupäeva; ülejärgmised sorteerisid 12 erinevasse kategooriasse (toit; kastmed; joogid; kommid; kohv & tee jne). Kõik need väiksed tüdrukud tegid tööd tohutu entusiasmi ja pühendumisega!
Aasta jooksul käib Atlanta toidupangas kokku 15,000 vabatahtlikku! Pooled neist tulevad vabatahtlikuks ainult ühe korra, aga ma jäin mõtlema, et see on siiski päris hea strateegia. Esiteks, et toidupanka siin kogukonnas paljudele inimestele tutvustada, ning teiseks, et tõsta inimeste teadlikkust sotsiaalprobleemidest. Kõigile vabatahtlikele - nii suurtele kui väikestele - näidati lühikest filmi Atlanta piirkonna kodututest ning selgitati erinevaid põhjuseid, miks inimesed peavad nälga kannatama.
Ma jäin mõtlema, et me võiks hakata Taaskasutuskeskuses Paide tänaval taas rohkem vabatahtlike abi kasutama. See aitaks taaskasutamise mõttelaadi levikule ilmselt päris hästi kaasa...
* * *
Hoopis kurvem teema aga on see, et hoolimata Atlanta toidupanga ja sadade teiste organisatsioonide ponnistustest on siin piirkonnas ikka üle 40 tuhande inimese, kes vajavad toiduabi.
Atlantas on 15 tuhat kodutut ja 400 supikööki!
Ja siis ma mõtlen, et mille paganaga kõik need sajad ja sajad organisatsioonid tegelevad, kes püüavad siin vaeseid inimesi aidata? Miks nende tegevusest ometi rohkem kasu ei ole? Paljud annavad vaestele süüa, aga vähesed tegelevad põhjustega, mille tõttu nad on näljas.
Tekib tunne, et mõnikord on vabatahtlike panus olulisem neile endile - neil on süda rahul, et nad on teinud midagi head - kui abivajajatele.
Paar päeva tagasi kohtusime Charlotte'i sotsiaalameti juhiga. Tema seisukoht oli, et mittetulundusühingute ja vabatahtlike võimuses ei ole vaesuse probleemi lahendada. Palju rohkem sõltub sellest, kuidas USA majandusel läheb (kui suur on tööpuudus jne). Nagu Bill Clinton ütles: It's the economy, stupid. Palju sõltub ka sellest, kuidas valitsus otsustab oma raha kasutada. Valitusel on alati rohkem raha kui mittetulundusühingutel. Mida George W Bush on teinud? Aasta-aastalt on ta vähendanud kulutusi sotsiaalprogrammidele ja haridusele. Igas linnas kohtame me inimesi, kes on tema pärast täiesti meeleheitel...
No moleste los ganzos. Ärge kiusake hanesid, neil on praegu pesitsusaeg ja nad ärrituvad kergesti.
Mõtlesin juba tükk aega tagasi hakata koostama loetelu Ameerika veidrustest. #1 Lennujaamaametnikel on õigus sinu kohvrid avada (need, mis sa oled check-in'is ära andnud), ilma et sa samal ajal kohal viibid. Neil on õigus ka su kohver lahti murda, kui sa oled selle lukustanud.
Kui me eile õhtul hotelli jõudsime, avastasin, et mu kohvrit on vahepeal ringi pakitud. Midagi kadunud ei ole, aga imelik tunne on sees. Tallinna lennujaamas käib see teisiti. Kaks nädalat tagasi, kui ma seda reisi alustasin, olin passikontrollist juba läbi tulnud, kui väljahääldist öeldi, et reisija Taevere tulgu infopunkti. Siis pidin passikontrollist tagurpidi läbi tulema, sest infopunkt on lennujaama välisukse juures. Falcki-naine kutsus mind tagumisse ruumi ja palus mul kohvri lahti teha. Nendes tekitas kahtlust mu termos. Mõistagi. Nüüd kannan seda termost seljakotis, mille ma lennukisse kaasa võtan. Nii ei oskagi arvata, mis siis Ameerika lennujaamaametnikele seekord kahtlane tundus.
Loetelu veidrustest jätkub teine kord (võibolla).
Esimese mulje põhjal on Atlanta rahvas sõbralikum, lahkem ja rahulikum kui põhjapoolsetes osariikides elavad inimesed. Ma tunnen end siin igal juhul palju kodusemalt kui Washingtonis.
Siin, Martin Luther Kingi kodulinnas ja Georgia osariigi pealinnas, elab 5 miljonit inimest. Enamus neist, umbes 60%, on mustanahalised. Ühe miljoni elaniku kohta olevat siin on kõige rohkem mustanahalisi miljonäre. Smooth.
* * *
Täna hommikul oli meil kohtumine MedShare'is. Nende kontseptsioon on väga lihtne. Erinevate regulatsioonide tõttu peavad USA haiglad igal aastal ära viskama meeletult palju vahendeid ja varustust, mida ei ole kordagi kasutatud, aga mis on täiesti korralikud. MedShare kogub need kokku ja toimetab haiglatele arengumaadesse.
Vabatahtlikud aitavad iga päev kogu seda meeletut hulka vahendeid sorteerida. Me tegime siis ka täna hommikupoolikul natuke tööd. Üks vanapapi, kes käib vabatahtlikuna igal kolmapäeval MedShare'is, rõõmustas ja ütles, et tema golfipartner on Eestist pärit. Ta olevat põgenenud Eestist 1941.
* * *
Siia lõppu veel paar Girl Power pilti Charlotte'ist.
Vasakult: Zahara (Singapurist), Josephine (Nigeeriast) ja Joy (Gaanast) on vääga vaprad naised. Ja gruuvi täis.
Joy, Zahara ja teistega saame uuesti kokku alles pühapäeval. Nad on praegu Minnesotas ja teine osa meie seltskonnast on Santa Fe's.
Järgmine nädal saab meie programm läänerannikul, Portlandis, otsa. Muuseas, Oregoni osariigis ei ole tulumaksu, nii et me saame kõik oma ostukire valla päästa.
Kui meile öeldi, et me läheme õhtust sööma tavalise ameerika perekonna juurde, siis ma muidugi kujutasin ette sellist düsfunktsionaalset peret nagu Simpsonid või Griffinid.
Tegelikult käisime Charlotte'i lähedal külas ühel Rita-nimelisel vanaproual, ja päris nii naljakas meil ei olnud, kui ma lootsin.
Rita elas varem New Yorgis, aga leseks jäädes kolis ta oma viie lapsega Põhja-Carolinasse. Nüüd on sellest juba üle 30 aasta möödas. Eile saime kokku ka ühega tema tütardest, kes töötab kohalikus sotsiaalametis juristina, ja ühega poegadest, kes on pangas turundusdirektor.
Veel olid külas Rita perekonnatuttavad: vanahärra ja -proua, kellel on üheksa last ja perefirma, kus kõik lapsed tänaseni töötavad. Meie seltskonnast olid Amine, Tarek, Haider, Marta ja mina.
Nalja sai ka, muidugi tänu Haiderile. Meil tuli juttu suitsetamisest ja keegi küsis, kuidas Iraagis sellega lood on. Haider ütles, et seal on nii palju suitsetajaid, et nad saastavad õhku rohkem kui kõik tehased kokku! Neil on telekas sellised reklaamid, kus räägitakse suitsetamise positiivsetest külgedest. Ühe reklaami idee on see, et kuna suitsetajad köhivad öösiti, siis vargad kuulevad köhimist ja ei julge tulla. Teine reklaam on selline: kuna suitsetaja hingeldab ja öösel magades tema rind kõigub üles-alla, siis ta saab lihtsamini väikest last magama kussutada.
1930ndatel olevat Ameerikas olnud sellise sõnumiga reklaamid, et 9 arsti 10st soovitavad suitsetada Camelit. :D
Sattusime eile õhtul Haideriga sellesse baari, kus Charlotte'i noored ja ilusad ameeriklased on harjunud käima. Aga me jõudsime sinna umbes 20 aastat hiljem...
Kõik oli väga naljakas: keskealised ja vanemad valged ameerika naised, kes on end riietanud nagu keskkoolitüdrukud; kiilanevad, vuntsidega ameerika mehed; pikkade juustega vanad ameerika mehed; ja vananev raju bluusistaar poolkatkise kitarriga :D.
Vananemine iseenesest on ju lahe. Kummaline aga on see, kui sa oled 50aastane ja üritad ikka veel välja näha ja käituda keskkoolitüdruku või -poisina...
Kõigi nende valgete ameeriklaste ja kogu selle möllu keskel: Haider, ainuke iraaklane, ja mina, ülivõimsalt kõige noorem inimene selles baaris. Tõsi, lisaks valgetele ameeriklastele tuli sinna hiljem ka kolm jaapanlast ja kolm neegrit.
Me istusime ja naersime umbes poolteist tundi :D. Siis tüdinesime ära, helistasime hotelli ja meile saadeti väike buss järgi (vaat, kui mugavalt siin on asjad korraldatud!).
Mort, meie bussijuht, küsis siis, kuidas meile meeldis. Üks härra ja proua tulid meiega koos sellest baarist bussi peale - nende arvates oli ikka väga lahe. Meie Haideriga ainult naersime...
Aga Haideriga oli tore juttu rääkida, ta on vahva. Muuseas sain teada, et tal on kuus last - neli tüdrukut ja kaks poissi. Tubli mees!
Reede õhtu on käes ja hommikune kurvameelsus on õnneks möödas.
Täna hommikul ei oleks tohtinud kurb olla, Veerpalu sai ju kulla. Aga meie alustasime päeva Charlotte'i äärelinnas ühes naiste varjupaigas. Perevägivald on siin suur probleem, nii nagu ka Eestis ja väga paljudes teistes riikides. Selles varjupaigas on kokku umbes 30 magamiskohta naistele ja lastele, kes on pidanud vägivaldse mehe tõttu kodust lahkuma. Aasta jooksul viibib seal umbes 400 naist/ema ja last.
See varjupaik asustati 1979. aastal ja kolmekümne aastaga on väga palju muutunud. Tol ajal oli kogukonna suhtumine hoopis teine. Siis ei teinud politsei muud, kui lahutas osapooled ära ja jättis hüvasti - sest kõik, mis toimus koduseinte vahel, oli perekonna siseasi. Täna suhtuvad paljud politseinikud perevägivalla probleemi mõistvamalt ja osavõtlikumalt.
Üks asi hämmastas mind siiski.
Ma olin kuulnud, et perevägivalda juhtub nii rikastes kui vaestes peredes - põhimõtteliselt, väga erinevates perekondades. Täna kuulsin esimest korda, et sageli on vägivalla toimepanijaks sõjaväelased, politseinikud ja - kirikuõpetajad!!! Inimesed, kes on harjunud omama autoriteeti ja võimu...
* * *
Meie härra Casablanca (Mohamed El Amine Moumine) rääkis seepeale ühe loo oma kodumaalt.
Marokos olevat üsna tavaline, et maakohtades elavad väikesed 10-12aastased tüdrukud meelitatakse kodust ära, lubades nende vanematele, et tüdrukud saavad linnas parema hariduse ja töökoha. Vanematele makstakse 50 dollarit. Tegelikult juhtub aga see, et tüdrukud pannakse linnas orjatööle (tasuta koristama jne). Varsti hakatakse neid seksuaalselt ära kasutama. Ja mis on Marokos kõige suurem patt? Kui alaealine tüdruk saab lapse. See tähendab, et temast öeldakse täiesti lahti. Vaadaku siis ise, kuidas hakkama saab...
Kõike seda kuuldes tekib vahel mõte, kui kummaline on inimloomus. Ja tegelikult olemegi me loomad, mitte inimesed.
Sest see on ju orjapidamine, ainult natuke teisel kujul kui vanasti.
Varjupaigast tagasi jalutades rääkisin juttu Josephine'iga, kes avas viis aastat tagasi Nigeerias esimese naiste varjupaiga. (Ta on muuseas ka Ashoka stipendiaat!) Josephine ütles, et tema tunneb samuti teinekord täielikku jõuetust. Aga samas vahetevahel paistab siiski ka valgust - kui sa saad kedagigi aidata, siis hea seegi. Kui Josephine'i ja temasarnaseid vapraid inimesi ei oleks, siis oleks kogu see lugu veel palju hullem...
* * *
Pärastlõunal oli meil kohtumine United Way esindajaga. Oi oi oi, sellest võiks ka väga pikalt kirjutada, aga ma praegu parem ei hakka.
* * *
Jõudsime tagasi hotelli ja ma mõtlesin, et kuna ilm on soe ja mõnus, võiks jalutama minna ja kuskil pargis raamatut lugeda. Charlotte'i linnajuhid ei ole muidugi parkidele eriti mõelnud. Kõndisin äärelinna poole, kuulasin armsa Norah Jones'i laule kuni leidsin kogemata ühe väikse jalkaplatsi.
Kaks venda, kes seal jalkat mängisid, võtsid mind lahkesti kampa. Järgmised tund aega, kuni hakkas juba hämaraks minema, jooksin seal paljajalu ringi nagu noor hirv! Nii mõnus.
Nüüd olen tagasi hotellis. Jalad on punased, meel on hea.
Enamus mu postitustest venivad liiga pikaks. Paus. 
Nädal aega Washingtonis sai sutsti läbi. Täna hommikul lendasime edasi Charlotte'i, Põhja-Carolinasse. Siin tundub olevat pisut soojem ja inimesed on natuke leebemad, mitte nii tähtsad kui pealinnas.
Boonusena sain endale nüüd ka toakaaslase. Tarek on tuneeslane, väga lahke ja sõbralik. Inglise keelt räägib vähem kui prantsuse keelt, aga nii vast ongi lõbusam.
Haidir, Sahar ja Tarek (paremal)
Täna on olnud mõnus ja rahulik päev. Käisin pärastlõunal ujumas ja leidsin basseini põhjast oma hotellitoa võtme! (Pärast seda, kui olin ta sinna ära kaotanud.)
* * *
Tegelikult tahtsin hoopis jagada oma eilseid elamusi. Käisin külas DC Central Kitchenis, millest ma paar päeva tagasi siin juba kirjutasin.
DCCK asub 2. ja E tänava nurgal, tohutu suure kodutute varjupaiga keldrikorrusel. Sissepääs on maja tagant, autoparkla nurgast. Parkla on täis vanu romusid.
Kui ma kohale jõudsin, polnud näha ei Robertit ega Elizabethi, kellega ma paar päeva tagasi olin kohtunud. Aga kõik need teised inimesed, keda ma polnud kunagi varem näinud, võtsid mind nii sõbralikult vastu! Mulle pakuti kohe lõunat, mille DCCK koolitusprogrammis osalejad olid äsja valmistanud. Üks tõi mulle lasagnet, salatit ja küüslaugumaitselise saia. Teine tõi söögi kõrvale vett.
Ma tänasin neid hea toidu eest ja nad olid silmnähtavalt rahul! :)
Kummaline mõelda, et kõik selles programmis osalejad - poisid, tüdrukud, mehed naised - on praegu sisuliselt kodutud. Nad elavad varjupaikades või ajutistes sotsiaalkorterites. 90% (!) neist on olnud hiljuti alkoholi- või uimastisõltuvuses.
Ometi on nad kõik nii lahked ja sõbralikud.
Ja usinad!
Ma olin nendega koos ühes pärastlõunases tunnis, mille pealkiri oli "Juurviljad" :D. Seda viis läbi üks peakokk, kelle nime ma enam ei mäleta, aga ta oli ühest Washingtoni uhkest restoranist. Kõigil õpilastel olid väiksed märkmikud köögis kaasas ja siis nad sinna pidevalt kribasid midagi...
Juurviljatunni õpetaja ja DCCK õpilased
Siis tuli ka Robert kohale ja saime juttu edasi rääkida - ikka maailma muutmisest ja kodututest ja Kaliforniast :). Istusime tema "büroos", mis on umbes 4 ruutmeetrit suur tuba, otse välisukse kõrval. Väga glamuurne.
Me jõudsime Robertiga paljudest asjadest rääkida, aga siinkohal tahaks ühe idee edasi anda. Mis on DCCK koolitusprogrammi edu võti? Nad teevad väga tihedat koostööd Washingtoni restoranidega, mistõttu nad teavad hästi, milliste oskuste ja omadustega töötajaid parasjagu vaja on. Tänu sellele oskavad nad oma õpilasi päris hästi ette valmistada ja tänu sellele leiavad peaaegu kõik programmi lõpetajad endale ka töökoha. Võimas!
Ei ole vaja tingimata ehitada 8 miljoni dollari eest uut ja uhket maja (nagu me nägime Food & Friends'is mõned päevad tagasi). Robert ja ta kaaslased teevad suuri tegusid kodutute varjupaiga keldris. Tundub, et nad on väga rahul.
Revital on vapper naine Iisraelist. Ma polegi temast nii palju juttu teinud. Igal juhul, ta mees ja pooleteiseaastane tütar tulid talle Portlandi vastu ja veedavad terve nädala meiega.
Powellsi raamatumaja kohvikus.
